Sille-Kadri Simer ⟩ Miks mul on taskus pipragaas?
Stand-up-koomik Sille-Kadri Simer. Foto: Clélia Borget
Peame tõendama, et Tallinn on turvaline koht elamiseks, kuid kahjuks mitte nii turvaline naistele, et pipragaas koju jätta. Üritame leida vastuseid, miks pipragaasi teema on Eesti naistele nii valus. Teemat kommenteerib Sille-Kadri Simer.
Sille-Kadri on meelelahutaja, kes on üks osapool populaarsest taskuhäälingust "Tissident". Ta korraldab Tallinnas feministlike ja LGBTQ+ sõbralikke stand-up komöödiaõhtuid.
Ma olen biseksuaalne naine, kes statistika kohaselt tänaval hirmu tundma ei peaks. Eriti just sellepärast, et olen “väliselt hetero” (ingl k straight-passig). Eeldasin, et minul ei ole võimalik langeda vihakuriteo ohvriks. Paraku ma eksisin.
Möödunud suvel läksin Sveta baari, kus toimus suur Pirde pidu, et tähistada Uhkusekuud. Ma riietusin ennast biseksuaalide lipuvärvidesse: roosa, lilla, sinine. Tegin silmatorkava meigi, panin pähe paruka ja värvilised aksessuaarid. Sain kokku sõpradega ja meil oli Svetas väga meeleolukas õhtu. Kuna inimesi oli peol palju, siis WC järjekord oli meeletu ja otsustasin külastada teise baari tualetti Telliskivis. Suvel on Telliskivi väga populaarne ja kohati meenutab isegi festivali. Ma tulin WC-st välja ja üks noormees märkas mind. Temast möödudes ütles ta mulle homofoobseid sõimusõnu otse näkku. Ütlesin paar remarki vastu, mille peale ta vihastas ja hakkas minu peale karjuma kõigi ees. Keegi ei sekkunud, kuigi inimesi oli meie ümber ohtralt. Olukord eskaleerus sellega, et noormees tõukas mind ja mina teda vastu. Tema sõber tuli meile lõpuks vahele ja ütles, et ma peaksin peolt lahkuma. Vihastasin, sest ma ei olnud midagi valesti teinud, aga läksin tagasi Svetasse.
Rääkisin Svetas inimestega intsidendist ja kõik olid mõistlikud ning toetavad. See oli aset leidnud väljaspool LGBTQ+ sõbralikku kohta. Ma olen seal baaris ka eelnevalt käinud, kuid olin siis “tavariietes”. Ma tundsin end nii abituna ja hakkasin lihtsalt nutma. Kas tõesti oleksin peaaegu saanud vastu hambaid lihtsalt sellepärast, et kannan parukat? Mul on värvilised riided? Ma olen bi? Tundus nii uskumatu, et ühes baaris tunnen ennast nii vabalt ja sada meetrit eemal langen vägivalla ohvriks.
Ma olen hakanud väljas käies hoidma pipragaasi taskus või käekotis. Õnneks ei ole olnud vajadust seda kasutada, aga nii tunnen ennast turvalisemalt üksinda ringi liikudes. Ühel korral olen ähvardavalt näinud purki tülikale purjus meesterahvale, kes ei saanud eitavast vastusest aru. Tean, et Svetas ja teistes Koht Pluss paikades, oleks keegi sekkunud või oleksin saanud pöörduda turvatöötajate poole. Tõenäoliselt ei oleks midagi sellist isegi juhtunud. Avalikus kohas inimesed üldiselt vahele ei tule või abi ei kutsu, vaid kõnnivad lihtsalt mööda. Seega naisena, eriti bi-naisena, pean olema valmis enda eest seisma. Kurb, et kõik kohad Eestis ei ole LGBTQ+ inimeste jaoks turvalised. Selleks ongi meil Eestis vaja kasvatada võrgustikku, kus kõik saavad ennast vabalt ja turvaliselt tunda hoolimata nende identideedist või välimusest.
Sille-Kadri on meelelahutaja, kes on üks osapool populaarsest taskuhäälingust "Tissident". Ta korraldab Tallinnas feministlike ja LGBTQ+ sõbralikke stand-up komöödiaõhtuid.
Ma olen biseksuaalne naine, kes statistika kohaselt tänaval hirmu tundma ei peaks. Eriti just sellepärast, et olen “väliselt hetero” (ingl k straight-passig). Eeldasin, et minul ei ole võimalik langeda vihakuriteo ohvriks. Paraku ma eksisin.
Möödunud suvel läksin Sveta baari, kus toimus suur Pirde pidu, et tähistada Uhkusekuud. Ma riietusin ennast biseksuaalide lipuvärvidesse: roosa, lilla, sinine. Tegin silmatorkava meigi, panin pähe paruka ja värvilised aksessuaarid. Sain kokku sõpradega ja meil oli Svetas väga meeleolukas õhtu. Kuna inimesi oli peol palju, siis WC järjekord oli meeletu ja otsustasin külastada teise baari tualetti Telliskivis. Suvel on Telliskivi väga populaarne ja kohati meenutab isegi festivali. Ma tulin WC-st välja ja üks noormees märkas mind. Temast möödudes ütles ta mulle homofoobseid sõimusõnu otse näkku. Ütlesin paar remarki vastu, mille peale ta vihastas ja hakkas minu peale karjuma kõigi ees. Keegi ei sekkunud, kuigi inimesi oli meie ümber ohtralt. Olukord eskaleerus sellega, et noormees tõukas mind ja mina teda vastu. Tema sõber tuli meile lõpuks vahele ja ütles, et ma peaksin peolt lahkuma. Vihastasin, sest ma ei olnud midagi valesti teinud, aga läksin tagasi Svetasse.
Rääkisin Svetas inimestega intsidendist ja kõik olid mõistlikud ning toetavad. See oli aset leidnud väljaspool LGBTQ+ sõbralikku kohta. Ma olen seal baaris ka eelnevalt käinud, kuid olin siis “tavariietes”. Ma tundsin end nii abituna ja hakkasin lihtsalt nutma. Kas tõesti oleksin peaaegu saanud vastu hambaid lihtsalt sellepärast, et kannan parukat? Mul on värvilised riided? Ma olen bi? Tundus nii uskumatu, et ühes baaris tunnen ennast nii vabalt ja sada meetrit eemal langen vägivalla ohvriks.
Ma olen hakanud väljas käies hoidma pipragaasi taskus või käekotis. Õnneks ei ole olnud vajadust seda kasutada, aga nii tunnen ennast turvalisemalt üksinda ringi liikudes. Ühel korral olen ähvardavalt näinud purki tülikale purjus meesterahvale, kes ei saanud eitavast vastusest aru. Tean, et Svetas ja teistes Koht Pluss paikades, oleks keegi sekkunud või oleksin saanud pöörduda turvatöötajate poole. Tõenäoliselt ei oleks midagi sellist isegi juhtunud. Avalikus kohas inimesed üldiselt vahele ei tule või abi ei kutsu, vaid kõnnivad lihtsalt mööda. Seega naisena, eriti bi-naisena, pean olema valmis enda eest seisma. Kurb, et kõik kohad Eestis ei ole LGBTQ+ inimeste jaoks turvalised. Selleks ongi meil Eestis vaja kasvatada võrgustikku, kus kõik saavad ennast vabalt ja turvaliselt tunda hoolimata nende identideedist või välimusest.
Kas Sulle meeldis see artikkel?
